2016. Eesti koeraspordist.

Olen viimase 5 aasta jooksul korduvalt kirjutanud Eesti koeraspordist, selle tugevatest külgedest ja ka probleemidest. Sulge on mind ennekõike pannud haarama mure olukorra üle. Eesti sportlased käisid esimest korda IPO MM -l 2006; IPO t hakati Eestis treenima 90-ndate alguses (ca. 25 aastat tagasi) ehk nö. suures piiris üsna samadel aegadel kui Soomes ja Rootsis näiteks. Võrreldes Soomega alustasime ehk miski 4-5 aastat hiljem. Vaadates, kuidas maailmas koerasport areneb, kuidas toimub pidev muutumine ja valitseb soov areneda, on mõningad üsna tobeda ülesehitusega probleemid meil siin kogu aeg hinge kraapinud. Olen neid lugusid kirjutanud ennekõike lähtuvalt ühest põhjusest: Eestis toimub pidevalt selliseid otsustamisi, korraldamisi ning organiseerimisi, mis puudutavad väga suurt osa Eesti koerasportlasi ning mõjutavad olulisel määral ka koeraspordi tulevikku. Parakau neist aga ei räägita ning mitmed nüansid jäävad suurele üldsusele varjatuks. Vaadates nö. eemalt seda suurt pilti on hästi lihtne kehitada õlgu ning teha järeldus, et ju meil siis ongi siin lihtsalt selline seis ja midagi pole teha. Kui aga süveneda seostesse ning just sellele teatud tüüpi toimetamisesse, siis on väga ilusti näha, et midagi ei ole "selline" nö. lihtsalt vaid see on tegelikult suunatud tegevuse tagajärg. Olen otsustanud, et see lugu Eesti koeraspordist jääb mõneks ajaks (kui mitte üldse) viimaseks.  Põhjus on tegelikult hästi lihtne. Toon illustreerimiseks ühe väga lihtsustatud näite. Oletame, et Teet võtab Toomaselt endale kutsika. Põhjus, miks ta seda teeb on asjaolus, et Toomas ütleb, et see kutsikas on maailma parimate eeldustega ja tulevikus väga hästi läbi lööv (raha teeniv). Toomas tunneb, et on tänuvõlga Teedule, et too kutsika võttis ning korraldab suure võistluse, kus osalema ei pääse mitte keegi peale Teedu. Ta paneb selle suurelt kella külge ning varsti räägib kogu internet sellest, kuidas Teet imelise koeraga suure karika võitis. Teet saab kuulsuse ning Toomas au, et sellise kutsika kasvatas. Kas tundus kuidagi veider?

Olen tähele pannud, et mind näiteks selline nö. laest võetud näide häirib, kuna see ei ole aus, ei ole avatud ning tegelikult moonutab olulisel määral tõde. Kui ma olen sarnase taustaga lugusid kirjutanud, siis olen ma tänaseks jõudnud arusaamiseni, et tegelikult väga suurel osal Eesti koeraomanikest, kes võiksid olla huvitatud spordist, tõust jne. ei lähe see eriti korda.  On inimesi, kes suruvad taskus käe rusikasse, on inimesi, kes kuskil põõsas, kus keegi ei näe tulevad ja patsutavad õlale, et hästi tegid, et sellest kirjutasid. Kindlasti on ka selliseid, kes elavad lootuses, et äkki saab olla mõne ajapärast Teedu situatsioonis ning seetõttu pole kasulik valitsevat pilti ja sidemeid ära lõhkuda. Ehk siis vaadates seda nö. suurt pilti tundubki mulle, et ma ju tean ja näen kogu seda seisu nii ehk naa. Kui suurem ja laiem üldsus, kes võiks sellest huvitatud olla ei reageeri aga mingil muul, kui eelpool kirjeldatud moel, siis pole mul mõtet neid lugusid ka kirjutada. Mul on oma ajale ja närvidele ka muud rakendust. Mina sellest ei kaota, kui mina neid lugusid edasi ei kirjuta, küll aga kaotavad paljud inimesed, kes enesele märkamata selles suitsus edasi elavad. See suits toodab suures koguses koeri, kes ei ole tegelikult nii head, kui lubati, see suits toodab suures koguses karikaid, kellede võitjad ei ole nii head, nagu võiks loota ning kindlasti ka palju pettumusi, mis tekivad nö. tühjale ehitatud lootustest. Ja ennekõike see suitd pärsib väga tugevalt arengut.

Aasta 2016 kokkuvõte

Nagu kõigil eelnevatelgi aastatel kirjutaks sel aastal kokkuvõtte Sportkoera 2016 aastast. Sellisel kujul, nagu Sportkoer eksisteerib praegu, täitus meil 5 aastat. Enne 2011 aastat, mil sai asutatud konkreetne klubi eelnes periood, kus sai treenitud ja koos huvitavaid asju ette võetud, kuid seda ilma konkreetse ühise siduva klubita.  Näiteks esimene Jäljehundi võistlus toimus ka enne Sportkoera juriidilist asutamist. Aga kui võtta konkreetne asutamispäev, siis sel aastl täitus jah 5 aastat.