Jäljetreening koosneb detailidest

Jäljetreeningutest võiks kirjutada lõpmata koguse jutte, kuivõrd see teema on täiesti ammendamatu. Samas on iga järgmise looga tunne, et kordan ennast, sest oma olemuselt on jälje treenimine väga lihtne ning tuleb järgida vaid väheseid tõesti olulisi asju. Treenides väga suurt hulka eritüübilisi koeri olen tähele pannud, et inimestel on kalduvus kontsentreeruda pigem tehnilistele detailidele, mitte sisulisele küljele. See on ju tegelt ka arusaadav, sest kui koer ei tee ilusat nurka, siis inimene saab  sellest aru ning näeb viga ja loodab konkreetset alalõiku lihvides saada koera selles olukorras paremaks.Palju raskem on näha nurgaprobleemi tegelikku põhjust ning probleemi nö. tegelikku tekitajat. Loetleks alustuseks ülesse need minu silmis vähesed asjad,mida heale jäljekoerale peab koolitama ning mis tegelikult määrab kogu terviku toimimise.

Mõtteid seoses toimunud FCI IPO MM ga

IPO MM i on alati huvitav vaadata lähtuvalt mitmest erinevast vaatevinklist. Mulle meeldib ennekõike vaadata seda võistlust lähtuvalt kahest vaatevinklist. Ühest küljest on huvitav näha nö. üldist tendentsi ehk seda, kuhu suunas nö. üldiselt koerasport liigub, mis on rõhuasetused ja muutused. Teisalt on huvitav näha nö. keskmise taseme muutust. Kuivõrd FCI MM on oma olemuselt maailma tugevaim IPO võistlus ja mis iganes eri tõugude inimesed ei räägi, ei ole ei saksalste ega ka malide MM sama tasemega. Nad on küll ka väga tugevad ja kõrge tasemega võistlused, kuid ennekõike on nad nõrgemad just tiheduselt. FCI MM i iseloomustab see, et seal nö. nõrgemaid sooritusi sisuliselt polegi.  Loomulikult alati näeb MM del ka uusi huvitavaid koeri, uusi huvitavaid metoodikaid ning väga suurel hulgal kauneid sooritusi, kuid see on mulle pigem teisejärguline.  Kui vaadelda just neid suundumisi ja raskuskeskme nö. muutust, siis see on nö. indikaator, mis aitab mõelda paremini läbi koera koolitamise, et olla ka liikumas küll väikse viibega, aga ikkagi samas suunas.

Miks koer keerutab jäljel nurkades?

See on küll otsapidi tegelikult vana teema,millest on saanud kirjutada eri nurkade alt ka juba varem. Ehk nö. küsimus, mida me koerale tegelikult koolitame ja mida meie koer tegelikult oskab. Kuivõrd tegelikult ju lähemal vaatlusel ning analüüsimisel ongi koera koolitamine vaid klassikaline ja esemeline tingimine, siis selles valguses on ju kõik need siia kirjutatud lood valdavalt ühe ja sama teema eri nurkade alt närimine. Ma olen oma loengutes korduvalt ja korduvalt toonud näidet sellest,et enamus koeraoimanikke õpetab oma koerale juba 2-3 kuuse vanuses selgeks käsu istu. Kutsikas oskab seda une pealt ning mingil arusaamatul kombel peale tuhandeid kordusi võistlustel seda ikkagi ei tee. Kuidas sai ta selle siis ära unustada? Täna kirjutan üle pika aja taas jäljest.