Kokkuvõte RV IPO võistlusest

Nagu ka eelnevalt on kombeks olnud, kirjutan korraldajana väikese kokkuvõtte meie poolt korraldatud võistlusest. Kohe alustuseks võib öelda, et oleme üritusega igal juhul rahul ning ei kahetse, et selle korraldamise ette võtsime. Rahvusvahelise võistluse korraldamise idee oli mul tegelikult peas mõlkunud juba pikka aega. Leidsin, et sellise võistluse korraldamine annaks igas mõttes väga palju Eesti koeraspordile ja -koolitusele juurde. Olles veel olnud EKL-KKK esimees, sai juba 5-6 aastat tagasi pakutud erinevatele ühingutele, sealhulgas näiteks Eesti Koeraspordiliidule ning ESLÜ-le RV võistluse korraldamist. Kuivõrd sellise võistluse korraldamine on väga suur töö ja vastutus, siis varasemalt olid kõik teised klubid viidates ka töö mahule ja korralduslikule vastutusele sellest loobunud. Kuigi Sportkoer on inimeste arvult väike klubi, siis on inimestel väga tugev motivatsioon ning on tunda tugevat ühtehingamist. Sellele toetudes saigi aasta tagasi uuritud inimestelt valmidust selline suur üritus ette võtta. Kuivõrd klubiliste huvi ja soov korralduslikult kaasa lüüa oli päris suur, siis saigi riskitud taotlus FCI sse saata ning võistluse korraldamine ette võtta.

Kuivõrd on kuulda olnud kriitikat, et mis rahvusvaheline võistlus see ühe lätlasega siis ikka on, seletaks natuke lahti mõisteid. Eestis oli siiani korraldatud IPO-s kahe tasemega koerakoolitusüritusi: eksameid ja võistlusi. Neid kahte üritust eraldab ridamisi korralduslikke detaile alates sellest, et neid üritusi juba taotletakse erinevalt kuni selleni, et nende korralduslikus pooles on suhteliselt  suuri erinevusi. Võtame kasvõi sellise näitaja, et näiteks eksam korraldatakse tihti lihtsamal jäljepõllul, et koertel oleks võimalus saada jäljes tulemus, samas võistluse puhul peab põld olema sedavõrd raskem, et oleks võimalik tekitades võistlus ja selgitada välja paremad. Sarnaselt näiteks eksam toimub üldjuhul oma treeningplatsil, aga võistlus võõramal ja suuremal platsil, et kõigil oleks võrdsed tingimused ja tuleks välja koerte tegelik koolituslik tase. Senini on meie eksamitel ja võistlustel osalenud ka koeri piiri tagant. Oletame, et tegemist on IPO eksamiga, siis juhul kui seal osaleb Soome või Läti koer, siis oma olemuselt on tegemist ikkagi eksamiga. Vaatamata välismaisele osalejale on see üritus ju ikkagi taotletud kuu aega ette, see tehakse ikkagi koduplatsil ning seal ei jagata kellelegi karikaid ja auhindu. Rahvusvahelist võistlust eristab tavavõistlusest sarnaselt rida korralduslikke eripärasid. Alates selle taotlemisest, mis toimub FCI-lt ning peab vastama teatud reeglitele, kuni erinevate korralduslike nüanssideni välja. Tooksin siia välja vaid mõningad neist - näiteks RV võistlusel peaks olema tagatud piiritagant tulijatele eelnevalt treeningvõimalused, seal peaks hindama võistlusi vähemalt 2 kohtunikku kahest eri riigist, võistluste loosimine peaks olema avalik ning toimuma võistluseelsel päeval samas kontekstis kohtuniku infotunniga, vet. kontrolliga ning ametlike treeningutega. Samuti eeldab RV võistlus väga korraliku kodulehe olemasolu, kus välisvõistlejad saaksid teada kõik detalid kuni ööbimisvõimalusteni välja. Oma olemuselt peaks olema RV võistlus korralduslikult võimalikult sarnane MM-i korraldusele. Inimesed, kes on ise osalenud MM-il oskavad välja tuua küll neid erinevusi, mis meie koduseid võistlusi MM-ist eristavad. Ehk siis, kui antud esimesel IPO CACIT Estonia võistlusel oleks osalenud ka vaid 3 Eesti koera, oleks tegemist olnud ikkagi RV võistlusega, sest see oli korraldatud vastavalt nendele standarditele ning oli FCI kalendris.

Korraldajana pean tõdema, et meil ei olnud võistluspäeval enam vahet, kas oleks osalenud 8 koera, nagu oli, või 25, sest korralduslikult sai kogu töö nii ehk naa maksimumi peale ära tehtud. Erinevus oleks olnud vaid laekuvas tulus, mis oleks antud üritust aidanud rohkem majanduslikult nulli tõmmata. Võistluste korraldusliku poole pealt oli meil valmidus võtta vastu kuni 36 koera ning sisulise töö osas ei oleks see midagi muutnud, vaid võistluspäevad oleks veidi pikemaks läinud. Isegi kulu mõttes ei oleks ühtegi eurot lisandunud.

Kirjutaks nüüd võistluse korraldamise eesmärkidest ning tähtsusest Eesti jaoks. Ehk siis, milleks oli seda võistlust üldse vaja ning mida see andis.

1. Koerakoolituse ja - spordi arendamine Eestis. Kui korraldada sellise suurusega võistlus, siis see on hea võimalus meedias nö. läbi murdmiseks ning tähelepanu saavutamiseks. Kui minna ja koputada AK uksele või rääkida Terevisiooni rahvaga, et teeks äkki loo sellest, et koeri peab koolitama ning räägiks rahvale koeraspordist, siis tõenäosus eetrisse pääseda on kaduvväike. Arusaadavalt ei paku see ju tavavaatajale väga huvi ning sellest lugu teha on suhteliselt mõttetu. Teema võib ju olla ühiskonna mõttes oluline, kuid sellest pole kasu, kui vaatajaid pole. Kui korraldada aga suurem võistlus, siis selle najal pääseb juba esile ning siis on võimalik rääkida ka tavalisematest asjadest nagu koerasport ja koolitatud koer. Antud võistluse raames õnnestus pääseda meedias esile päris palju. Pakuks, et mitte kunagi varem ei ole Eestis koerakoolitusega haakuvalt olnud nii kontsentreeritud koerakoolituse ja -spordi esilepääsu meedias. Võistlust kajastati:
a. Terevisioonis
b. Aktuaalse Kaamera põhisaates
c. Venekeelses Aktuaalses Kaameras
d. Viipekeelse tõlkega Aktuaalses Kaameras
e. paariminutiline lõik oli ka Vikerraadios nö. reportaazi vormis
f. lisaks 10-minutiline intervjuu minu kui võistluse korraldajaga Vikerraadio laupäevases hommikuprogrammis
g. võistlustes tegi reportaazhi Delfi
h. Virumaa Teatajas oli kokku 4 lugu, milles sai päris pikalt koerakoolituse ja - spordi põhimõtteid lahti seletatud
i. kaks korda kirjutas meist ka Maaleht.
Kõikidest nendest kajastustest on ka lingid võistluste kodulehe meedia küljel.
Kui me tahame, et Eestis koerte koolitamisega rohkem tegeletaks ning seeläbi väheneks lõhe koerainimeste ja mittekoerainimeste vahel, siis kuidagi on vaja koerakoolitust ju populariseerida. Tuues meedia kaudu esile lahedalt sooritavaid koeri ja võistluste mõnusat meeleolu, on kindlasti võimalik saada uusi inimesi koerakoolitusplatsidele. Samas mõeldes tuleviku suunas, kus me tahame, et meie ala koeraspordina ka 10 aasta pärast eksisteeriks ning tavainimesed seda paremini mõistaksid, tuleb ka tööd teha ning inimestele ennast ja oma tegemisi tutvustada. Need mõlemad suunad on sellised, et iseenesest ei juhtu midagi. Selleks, et midagi juhtuks, tuleb tööd teha. Antud võistlus ja sellega kaasnev meediakajastus ilmselgelt aitas neid suundi arendada. Ma olen kuulnud väga paljude mittekoerainimeste suust viimase nädala jooksul kommentaare võistluste kohta. On küsitud, et kuidas läks ja kes võitis jne. Küsijaks on olnud inimesed, kes ei teadnud koeraspordist varem midagi. Ilmselgelt täitis RV võistlus selle püstitatud eesmärgi kuhjaga. Selles osas suured tänud abi eest Merikesele ja Kalevile ning loomulikult kõigile meediakanalitele, kes meid kajastasid.

2. Meie kui koeraspordimaa tutvustamine piiri taha. Me oleme küll käinud mõned korrad MM-idel osalemas ning oleme ise selle üle väga uhked. Me justkui automaatselt arvame, et see, et Urve tuli Dragoga FCI MM-l 69-ndaks või et WUSV-il käis väljas terve võistkond, on meid automaatselt kohe koeraspordikaardile viinud. Meil on tunne, et peale selliseid ülesastumisi teatakse meid kohe maailmas hästi. Mõtleme nüüd teise nurga pealt.  Kui küsida keskmise koerasportlase käest, kes MM-idel pole võistelnud ja vaatamas käinud, et kas Rumeenia on koeraspordimaa? Või näiteks Bulgaaria? Pakuks, et enamus meist kehitaks õlgu. Samas on nende riikide esindajad näidanud tänaseks MM-idel oluliselt kõrgemaid tulemusi, kui meie. Olgem ausad, tegelikult nö. laias Euroopas teatakse tuntakse ikkagi vaid neid riike, kellede sportlased ehk mingi 25-30 hulka pääsevad. Selleks, et meid võetaks maailmas tõsiselt, on väga oluline lisaks MM-idel käimisele korraldada ka selliseid võistlusi, mis suudavad nö. maailma mõistes läbi murda ja tähelepanu saavutada. Kuigi meie võistlusele tuli võistlema vaid 1 välisvõistleja sai CACIT IPO Estonia maailmas päris korralikku tähelepanu. Alates kodulehe avamisest kuni võistlustele järgneva nädalani on külastatud võistluse ingliskeelset avalehte 678 eri arvutist piiri tagant ning kokku 965 korda (neist 340 korda Soomest, 122 korda Lätist ning 122 korda Leedust). Kokku on käidud võistluse kodulehel 26 riigist. Arusaadavalt oleks see number olnud suurem, kui oleks olnud rohkem välisvõistlejaid. Samas võib ka antud numbriga väga rahule jääda. Võrdluseks tooks välja, et eestikeelset avalehte on külastatud 2728 korda 1783 eri arvutist. Pole ka paha number.
Ilmselgelt võiks piiri taga muljet avaldada asjaolu, et kodulehel oli olemas kõik vajalik info, tulemusi kajastati reaalajas ning väga kiiresti ilmusid ülesse ka fotod üritusest. Kujutaks ette, et antud võistluse põhjal ilmselgelt võetakse meid päris mitmes riigis jupi tõsisemalt ning ka välisvõistlejate saamine kohalikele võistlustele on seetõttu lihtsam.
Kui aga rääkida vähesest välisvõistlejate arvust, siis tean enam-vähem ka põhjuseid. Olles enne ja ka peale võistlust suhelnud ümbritsevate riikide koerakoolituse nö. võtmeinimestega olen saanud üsna selge pildi sellest, miks osalejaid polnud.  Ei hakka seda siin pikemalt lahti kirjutama, et mitte teksti liiga pikaks ajada. Keda huvitab, võib minu käest isiklikult seda küsida. Ilmselgelt ei olnud põhjuseks usaldamatus või vähene teadmine üritusest. Tegelik põhjus ei sõltunud üldse meist kui korraldajatest.
Arvaks, et selle teise eesmärgi täitsime ka kuhjaga.

3. Eesmärk oli luua oma võistlejatele võimalus osaleda sarnase korraldusega suurvõistlusel nagu MM. Minu arvates annab sellisel võistlusel osalemine ilmselgelt igale osalejale täiesti korvamatu kogemuse ning adekvaatse pildi koera koolitustasemest ning enda oskusest koera juhtida. Selle teadmise põhjal on aga võimalik treeningutes juba tarku muudatusi teha ning areneda koerajuhina.  Tegelikult oligi mul näiteks selle üle hea meel, et vaatamata vähesele välisvõistlejate osalusele said meie enda Eesti koerasportlased tõelise ülivõrdes teeninduse osaliseks. Neil oli võimalus tunda ennast olulise osana suurest võistlusest. See aga ongi ju tegelikult meile vajalik ja tähtis. Ka see eesmärk sai täidetud.

4. Eesmärk oli tuua siia välisvõistlejaid ning panna nad nö. ühele joonele meie sportlastega. Luues sellega hea võimaluse nö. võrrelda meie taset muu maailma omaga. Samuti oli soov tuua siia kohalikule inimesele kättte nö. tugevat konkurentsi piiri tagant. See eesmärk jäigi tegelikult natuke poolikuks. Kuigi arvaks, et Läti esindaja sedavõrd tugev esinemine peaks meie inimesi mõtlema panema. Samuti arvaks, et meie kohalikel sportlastel oli hea võimalus ennast lätlasega võrrelda ning teha järeldusi. Tegelikult käis ju juba eelmise aasta ESLÜ MV-stel üks teine lätlane paugutamas ja oleks peaaegu ka sealt võistluuselt koore riisunud. Sellised tulemised ja paugutamised võiksid küll juba meie inimestele kainestavalt mõjuda, kes me arvame, et oleme Balti riikides teistest pikalt ees.

Ma olen eelneva 20 aasta jooksul korraldanud ca. 5-6 IPO võistlust, 2 FH võistlust, pinu PJK ja KK võistlusi, olnud korra IPO Eesti MV-ste korraldaja ja korra IPO-FH eestikate korraldamise sees. Selle kõige taustal ütlen, et mitte ühegi nende võistluste korraldamisega pole saanud teha nii suurt tööd. Tööhulgad pole üldse ligilähedasedki. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et mis seal siis ära ei ole. Tegelikult sai selle võistluse ette tehtud tööd ligi aasta. Sellega tegeles kokku ligi kümmekond inimest ning selle tehtud töö sisulist mahtu kõrvalt hoomata ongi keeruline. Sellegipoolest ütleks, et saadud kogemus oli meeletult kasulik ning ilmselgelt oleme valmis ka tulevikus sarnast võistlust korraldama. Kahjuks jäi antud võistlus üsna korralikult miinusesse. Oleme juba aasta tagasi kirjutanud Eesti Kennelliidule toetustaotluse, mida kahjuks tänaseni pole käsitletud.  Ilmselgelt on juba see töö hulk rahalises mõttes meeletu, mis me sinna sisse oleme pannud. Kahjuks ei ole meil võimalik sarnaselt uputada sinna oma raha piiramatus koguses. Seetõttu olenebki järgmise aasta võistluse toimumine täna sellest, kas see on meil rahaliselt võimalik läbi viia või mitte. Ma tegelt siiralt loodan, et EKL ja EKL-KKK ka mõistab antud võistluse tähtsust ning meie ettevõtmist toetatakse ja me saame jätkata.

Võistluse kohta on oma arvamust avaldanud ka kohtunik ja esikoha võitnud välisvõistleja. Need arvamused saavad lähiajal üles võistluste meedia küljele.

Samas ütleks, et nii võistlejana, võistluste jälgijana, kui ka koeraspordi huvilisena oleksin näiteks vägagi rahul, kui ka kohalikel IPO võistlustel ilmuksid vähemalt nädal ette ülesse kellaajad, kogunemispaigad, osalejate nimekirjad ja ajakavad. Olgem ausad, see ei nõua üldse mingit suurt pingutust. Antud võistlusel oli ajakava ja osalejate nimekiri üleval juba 2 nädalat enne võistlust. Jälje kogunemiskoht ja kellaajad samuti juba 1,5 nädalat enne võistluse algust. Samuti olid tulemused online jälgitavad. Kõik need loetletud näitajad ei nõua korraldajalt üldse mitte suurt pingutust, kuid on nagu austuse avaldus võistlejatele ja huvilistele.

Mul on tegelt siiralt hea meel, et suutsime oma klubiga antud võistlustele ette valmistada 7 oma klubi sportlast ja olulisel määral aidata ka Läti sportlast. See ette valmistamine tähendas spetsiaaltreeninguid jäljes, kuulekuses ja kaitses ning seda erinevatel platsidel. Sellise hulga koerte ette valmistamine oli tõeliselt väsitav aega nõudev ning sellegipoolest saime me lisaks hakkama ka kogu võistluse organisatoorse tööga. Võib ilmselgelt rahul olla.  2013 aasta on aasta, kus Sportkoer võttis Eesti MV stelt IPO -s 5 esimest kohta ning viis läbi Eesti esimese RV IPO võistluse. Mul on hea meel, et Sportkoeras on sedavõrd turedad ja eesmärgi nimel tööd tegevad inimesed.