Süsteemne kuulekuse koolitamine

Seoses lähenevate Jõuludega tekkis mõte kirjutada siia blogisse veel üks pikemapoolne kokkuvõttev jutt. Seda nö. kingituseks selle  blogi jälgijatele ja lugejatele. Need, kes on aasta jooksul siin pidevalt jälgijad olnud ning lugenud kutsika koolitusest alates nullist samm – haaval edasi, neile on kindlasti kasulik saada sellest protsessist üks kokkuvõte, mis selle kõik tervikuks seob.  Mõnusat lugemist Jõuludeks. Valmistades ette treeningplaani loengut koostasin ma sellise kokkuvõtte ning need, kes loengus käisid on selles juba mõningase ülevaate saanud. Kuid nii neile korduseks, kui ka kõigile teistele käin selle siin uuesti läbi.

Võistluskoer erineb  tavapärasest kodukoerast päris mitemete detailide poolest. Nendest kõikidest võiks pikemalt kirjutada, kuid loetlen need siin lihtsalt ülesse.

Võistluskoera koolitus peab olema oluliselt süsteemsem, kui kodukoera koolitus. Põhjus on lihtne. Kui võistluskoeraga on eesmärgiks võitmine (mis on ju tegelt iga võistluse peamine eesmärk), siis määrab kiirus ja täpsus. Kui koolitada koerale mingis harjutuses nö. kaks erinevat alternatiivset sooritust, siis see tekitab koeras konflikti ning läbi selle kannatab nii kiirus, kui ka täpsus. Näiteks, kui koera on premeeritud nii otsese  kui viltuse istu eest, siis on tema jaoks olemas nö. kaks alternatiivset sooritust ning käsu saades ei tule koeralt sooritus automaatselt, vaid ta peab valima ühe kahest. Sama teema on meeleoluga. Kiire istu ja aeglane istu on kaks eri asja ning läbi selle ka koera jaoks kaks eri sooritust. Kui koer saab käsu istu, siis omades alternatiivseid soorituspilte ei pruugi koer konflikti tõttu üldse istuda või ta ei reageeri automaatselt vaid kõhkleb hetke ja siis istub ning võib seda teha ka veel lisaks viltu.

Ilmselgelt peab võistluskoera sooritus olema oluliselt täpsem, kui kodukoeral.

Võistluskoera toitumist on vaja rohkem jälgida. Väga oluline on, et tal jaguks energiat ning samas ei tohi seda ka üle jääda ning nö. ülekaaluna ladestuda.  Samas on vajalik ka eri komponentide õige tasakaal. Kodukoer peab ka kvaliteetselt süüa saama, kuid väike ülekaal või energia puduujääk ei mõjuta  väga suurelt midagi, kui see toimub suhteliselt lühikese aja jooksul.

Võistluskoera elus tuleb kindlasti pöörata tähelepanu taastumisele. Ilma sellele mõtlemata võivad tulla vigastused ning kaduda motivatsioon. Kodukoera koormus on oluliselt väiksem, mistõttu tuleb pigem jälgida, et teda mingil hetkel pikema jalutuskäiguga üle ei koorma, kuid eluks vajalik kuulekuse trenn või igapäeva jalutuskäigud ei nõua mingit erilisemat taastumisele mõtlemist.

Võistluskoera treeningud peaksid olema treeningplaanilise ülesehitusega ehk viima punktist A punkti B. Vaja on ju olla valmis mingiteks konkreetseteks võistlusteks või ajaks. Kodukoeral pole väga vahet, kas ta üldse õpib kontaktselt ja sirgelt kõrval käima või on lihtsalt mõnusalt koostöövalmis ning ka ajalisel faktoril pole väga vahet.

Võistluskoeral on väga oluline jälgida motivatsiooni olemasolu ning ehitada sooritusi ülesse nö. “näljale”. Kodukoer võib vabalt olla kuulekas ka väiksema motivatsiooniga ning seda sõltuvalt nädalapäevast või kuuseisust. Sellel kuulekusel on väga palju suurem tolerants.

Võistluskoer peab kestma jupi pikema soorituse ning harjutuste jada, kui kodukoer. Võistlustel kestab kuulekus ligi kümmekond minutit , kui võtta IPO , siis 3 sooritust vältavad terve päeva. Kodust koera saab peale igat käsku premeerida ja uuesti motiveerida. Näiteks jalutades metsas, kutsuda ta juurde, kiita ja anda maiust ning lasta uuesti jooksma jne.

Seda loetelu võiks veel pikemalt jätkata. Täna kirjutan süsteemsusest ehk sellest esimesest punktist.

Alustades kutsikaga treeninguid on väga oluline, et joonistades valgele paberile mingi soorituse alused, peaks see sooritus olema võimalikult lähedane lõpptulemusele. Rääkides kõrvalkäigust, peaks see olema ahne, otsene  ja õiges asendis (nii ette –taha kui ka vasakule – paremale). Kontsentratsioon ning pinge tulevad treeningute käigus ning aja jooksul. Need nö. lisatakse algsele. Kutsika koolituse esimestest sammudest rääkivas jutus olen ma kõik selle lahti kirjutanud pikemalt (kes tahab üle lugeda, siis lugege sellelt lingilt http://sportkoer.blogspot.com/2012/03/kutsika-koolituse-esimesed-sammud.html ), kuid mainiksin veel üle, et alustama peaks võimalikult vara ning väga väga oluline on jälgida nii oma käe kui ka keha asendit ning kutsika meeleolu selle juures. Võimalikult vara tuleks alustada seepärast, et  sellisel juhul on kutsikas “näljasem”, ta on omanikust rohkem huvitatud ning kergemini motiveeritam ning valge leht on tõesti ka valge ja kutsika keha töötab paremini kaasa. Vaadake nüüd siia juurde lisatud videot ning te näete seal kõiki neid loetletud komponente.

Selliselt toimetades kinnistatakse harjutus kutsikale sisse ühese ülesehitusega nii tehnilises kui ka meeleolu mõttes . Oluline on, et edasi ei liigutaks enne, kui kutsikas on omandanud eelneva etapi. Ehk kui järgnevalt võtta käsi toiduga kasvõi hetkeks ära, siis kutsikas peaks säilitama nii tehniliselt õige asendi (otsese ning vasakule – paremale  ja ette – taha asendis) kui ka meeleolu mõttes õige (ahne ning aktiivne).

Edasi liigutakse nö. järgmisesse etappi ehk üritatakse toidu abi vähendama hakata. Siin on nüüd üks väga – väga oluline detail. Nimelt peab olema kutsika treening toidu suhtes selliselt ülesse ehitatud, et kui toit hetkeks ära kaob, siis see pigem lisab motivatsiooni ja tähelepanu, mitte ei kustuta seda.

Ehk koer peaks kõndima asendi mõttes otse, tegema seda ahnelt ning samas olema tehniliselt täpne.  Toidu osakaal aina väheneb, kuid muud detailid jäävad samaks. Hetked, kus toit lahkub nina alt pikenevad trenn- trennilt ning lõpuks jääb toit vaid nö. premeerijaks. Aga nagu öeldud, edasiliikumine ei tohi olla vana koolituse arvelt. Ehk ilmselgelt peab kõik eelnevalt koolitatu säiluma (nii tehniline kui ka meeleolu pool) ning areng toimub vaid  toidu vähenemise suunas  Vaadake seda videot ning te näete siin kõiki kirjeldatud komponente.

Kui olla antud video suhtes kriitiline, siis tegelikult siit ju ainukesena puudub hetkel kontsentratsioon omanikule ning pinge sooritustes. Arvestades, et koer on videol vaid 4 kuune, siis pole ta lähtuvalt oma vanusest lihtsalt selleks võimeline. See ehitatakse ülesse nö. järgmiste sammudena. Oma olemuselt tuleks koera koolitust mõista nagu maja ehitamist. Alguses ehitad vundamendi (motivatsioon), siis laod sinna peale rida – rida haaval seina (kutsikaiga) ning siis toonid pärast värviga (noore koera vanus). Ilmselgelt ju ei hakka keegi maja ehitamisel nö. värvimise faasis maja maha lõhkuma ja mingeid seinu teise kujuga ehitama.

Järgneb uus faas. Koer suudab teha kõike toiduga kinnistades. Tegelikult on meil ju tehniliselt täpne ning igati lahe kutsika sooritus ülesse ehitatud. Mis nüüd edasi? Nüüd peame lisama kiirust ja piget, samas säilitades kogu eelenva. Toiduga seda teha pole võimalik. Kui meil on hea saagiinstinkiga koer, sisi nüüd tuleb mängu pall. Miks mitte varem? Aga sellepärast, et enne palli kasutusele võtmist peab olema eelneva sedavõrd hästi kinnistunud, et palli kasutusele võtmine ei lõhuks eelnevat. Hea saagiinstinktiga koer on pallist sedavõrd motiveeritud (eks seda tuleb ka eelnevalt ülesse ehitada), et kui alguse osa ei ole kinnistunud, siis koer hakkab tegema vigasid. Kui noorel koeral hakata vigadega tegelema enne, kui asendid on kinnistunud, siis see lisab koheselt antud harjutusele negatiivse värvingu ning tekitab konflikti.  Kui nüüd võtta siiani ülesse ehitatud ning hästi kinnistatud otsene asend, ahnus ja  tehniline täpsus, siis palliga on võimalik sellele hakata lisama kontsentratsiooni ja pinget, mis lisab nö. kiirust ja teravust. Vaadake nüüd seda videot. Siin oli koer 8,5 kuune.

Kui te vaatate seda videot, siis te näete siin kõiki eelmiste videote komponente ehk see hästi koolitatud ning kinnistatud osa on kõik olemas, kuid lisaks näeb siin ka juba pinget ning teravust. Oma olemuselt näeb sellel videol koera sooritus välja juba üsna sarnane täiskasvanud ning võistleva koera etteastega.  Laske slime eest läbi MM del nähtud sooritusi ning võrrelge neid sellel videol nähtud kõrvalkäiguga. On ju täiesti ilmne, et seal on olemas kõik baasasjad ning kui siit edasi treenida targalt ning lisada pinget ja teravust samas säilitades kõike eelnevat, siis koorubki siit ju välja väga sarnane sooritus.

Kui te vaatate neid kõiki videoed nüüd siin korraga  või järjest, siis tegelikult näete ju nö. läbivat joont. Ehk alates esimesest sammust on treeningutes sees teatud komponendid, mis liiguvad läbi kõikide treenigute ning samas iga järgneva videoga lisandub sellele midagi uut ja suuremat. Süsteemsus tähendabki seda, et iga järgnev toetud eelnevale ning varem ehitatud säilub. Samas iga järgneva samuga lisandub midagi. Selliselt jõuabki sisuliselt nullist ilusa lõpptulemuseni.

See kogu jutt puudutas vaid ühte komponenti ehk kõrvalkäiku. Selles kirjelduses jätsin täiesti välja sellised faktorid , nagu
- segajad platsil
- koera iseseisev aktiivsus
- koera aktiveerimine
- sund ning selle aktiveeriv toime  jne.

Need osas jätsin välja selleks, et muidu oleks kogu tervik natuke raskelt jälgitav ja mõistetav. Minu arust on oluline treenida koera sellisel tasemel, nagu oma mõistus ja oskused üle käivad. See, millest ma täna kirjutasin oli nö. selgroog. Kõik need muud lisad, mis ma siin nüüd välja tõin on nö. lisanduvad detailid. Ideaalis peaks muidugi minema mööda selgroogu ja tegelema ka treeningutega nende detailide valguses. Kui aga kogu terviku valitsemine käib üle jõu, sisi tuleks vähemalt see põhijoon üritada õigesti teha.

Sarnast jada treeningute kulus on võimalik kirjeldada iga elemendiga. Valmistades ette Treeningplaani loengut sai sinna joonistatud üks selline treeningplaan. Loengus sai sellest küll päris pikalt räägitud ning siin mõne reaga seda lahti kohe kindlasti ei kirjuta. Aga panen selle skeemi nö. illustreerimiseks igal juhul üles. See sobib antud juttu hästi illustreerima.

Ilusat Jõulu kõigile lugejatele ning kaasaelajatele ning edukat uut 2013 spordiaastat!