Räägiks uuesti ärajäänud rahvusvahelisest võistlusest

Kuivõrd sel nädalal on alanud väga aktiivne diskussioon võistluste korraldamise ning sellega seotud raskuste teemadel, siis pani see jällegi istuma arvuti taha, et taas üks jutt siia kribada. Ma olen korraldanud Eesti erinevaid võistlusi 15 aastat. Sealjuures olen korraldanud SK, KK, IPO, PJK , FH ning IPO-FH võistlusi ning selle põhjal arvaks, et olen pädev ka sõna võtma.Viimastel aegadel olen ma tõsiselt üllatunud sellest, et osad korraldajad peale igat korraldatavat võistlust kirjutavad pikalt ja laialt küll sotsiaalmeedias, küll mujal, kuidas võistluste korraldamine on meeltult suur ja raske ja tänamatu töö, mis alati miinust toodab ning üldse ei tahaks seda teha, aga peab. Loen, loen ja imestan. Viimati saatis sellesisulise kirja EKL -KKK listi ESLÜ esinaine. Selline jutt ongi see, mis paratamatult paneb mõtlema.
Räägiks järgnevalt kahest suurest võistlusest - IPO eestikatest ning IPO-FH eestikatest.

ESLÜ 2014 aasta IPO MV stest

Möödunud nädalavahetuse toimunud võistlused olid üheks omamoodi verstapostiks. Sellega seoses on kogunenud mitmeid mõtteid, mida pean kohe jagama. Ma ei hakka kirjutama taaskord sellest, et MEISTRI võistlused toimusid taaskord treeningstaadionil ja teisi vanu leierdatud teemasid. Nii ehk naa ei muuda see teemade kerimine ju laias laastus suurt midagi. Kirjutan hoopis mõningates nö. pöördelistest punktidest ning tähelepanekutest seoses selle võistlusega.  Tegelt olid ju ilusad võistluspäevad, lahedad sooritused tublidelt koertelt ning toetavalt kaasaelav publik. Kui aga vaadata sellest nö. kestast läbi natuke sügavamale, siis paratamatult jäi silma ka muud.