Jäljest, jäljevõistlustest nng jälje treenimisest

Antud lugu pani kirjutama nädalavahetusel Soome rottweilerite MV-stel nähtu ja kogetu. Mind oli kutsutud hindama sealse võistluse IPO võistlejate jälge ning rahvuslike alade kuulekust (mis on põhimõtteliselt IPO kuulekus). Lähtuvalt asjaolust, et olin kohtunik olin ka võistluste korraldamises sedavõrd palju ninapidi sees, et sain infot nii jälgede planeerimise kui ka muu osas. Jälgede planeerimise eest vastutas väga suurte kogemustega tiim, kus nii koordinaator kui ka jäljetegijad on seda juba pikalt ja palju teinud. Pean tunnistama, et kogu korraldus nii jälgedel kui ka staadioniosadel oli tõeliselt super ning soomalsed paistsid taas silma tõeliselt hea korraldusega, kus kõikidele pisidetailidele oli pööratud väga palju tähelepanu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Tahtsin hoopis kirjutada mõtetest, mis tekkisid seoses jäljega.

Tagasivaadates FCI IPO FH MM le 2016 vol 3

Täna üritaks selle teemaga kuidagi ära lõpetada. Juba on möödunud MM-st mitu kuud ning lõputult sama võistluse järelkajasid heietada pole ka pointi. Eelnevas kahes loos kirjutasin lahti, mis mõtteid see MM tekitas minus seoses mu oma koera treeningtasemega ning seoses üldise jäljekoolituse ja võistlemise tasemega Eestis. Täna kirjutaks siia nö kokkuvõtvalt mõtted, mida plaanin edaspidi om akoera treenimisel rakendada ning mis võiksid toetudes selle aasta MM i kogemusele paremat tulemust ja töökindlust toota.